Nädalavahetus oli pikk ja võrdlemisi ilusa ilmaga, mida kasutasime ümbrusega tutvumiseks. Jalutasime linna peal, uurisime arhitektuuri ja linnamelu puhkepäevasuminas. Äärepealt oleksime sattunud kontvõõrasteks poola pulma, kui ühest avatud kirikuuksest sisse kiigates kohtusid meie pilgud - pruutpaariga. Hiilisime tagasi õue ja just samal hetkel hakkas orel mängima. Korraks kaalusime paigalejäämist ja eesti pulmakommete tutvustamist. Teate küll, teetõkked ja muu selline, aga astusime siiski edasi. Mine tea, kui erinevad need kultuurid meil ikkagi on. Sama ootamatult sattusime Odra jõe kaldal ilmselt jõehooaja avamisele või mingile sarnasele sündmusele. Jõgi oli tihedalt erinevaid aluseid täis, päästemeeskond viis läbi näidispäästmist, lisaks promenaadil üles seatud infotelgid, selle kevade esimene suhkruvatt ning elav muusika.
Jõudsime nädalavahetusega üle vaadata veel Partisanide mäe (Wzgorze Partyzantow), mis moodustab osa linna vanast kindlustusvööndist, kus asub peaaegu et ainus 16. sajandist säilinud bastion. 19. sajandi jooksul lükati kindlustused suuremas osas kokku ja nende peale rajati promenaad, mida mööda ka meie jalutasime.  Piirkonnast kujunes kontserdi- ja vaba aja veetmise koht. Väidetavalt asus Teise maailmasõja lõpukuudel Partisanide mäe alustes bastionikäikudes ka Wroclawi Saksa üksuste peakorter, enne kui see märtsis 1945 Punaarmee eest lääne poole koliti. 
Praegu on paik veidi räämas ega kasuta ilmselgelt oma potentsiaali turismiatraktsioonina, nagu kurdetakse ka erinevates Wroclawit tutvustavates brošüürides, kus vähegi Partisanide mäest juttu. 

Viimaks jõudis kätte ka meie kauaoodatud esimene tööpäev. Ettevõte - Rafael Decoration - asub Wroclawi kaguosas ja tegeleb kipsrosettide ja stukkdekoori restaureerimise, tootmise ja paigaldusega. Tutvumine, paberimajandus, millele järgnes päeva küsimus, kas oma tööriistad on kaasas. Eeee... ei, suutsime öelda. Ja millised need tööriistad õigupoolest olema peaksid? Kuna me ei oma erilist oskusteavet kipsrosettidest ja stukkdekoorist, välja arvatud minimaalsed alustõed, siis oli meie esimene päev täis ootusi ja põnevust. Meie korduvale vastusele, et meil puudub nimetatud valdkonnas lisaks põhjalikumatele eelteadmistele ka töökogemus, vastati omakorda küsimusega, et kas me tahaks proovida kätt ka kuldamises?! =) Muidugi tahtsime. Iseenesestmõista. Samas tõstis selline suhtumine ootusärevuse lakke, sest me ei saanud ega saa päris täpselt aru, milliseks meie võimeid peetakse. Või panustatakse õppimisvõimele? Vaatame, mida järgnev kuu toob. 
Meile tutvustati ettevõtte olemust ja tööetappe, tootevalikut ning töökeskkonda. Kohtusime ka oma juhendaja, skulptor Konradiga, kel kuldsed käed, nii otseselt kui kaudselt.
Ilma pikema sissejuhatuseta anti meile kätte kohe üks parajalt aeganäinud Varssavist pärit kipsrosett, millel osaliselt ajahammas üle käinud ning purenud. Sellele oli juba kipsiga esimesed parandused tehtud, mida tuli asuda siis üle lihvima ning mustri õigeid jooni välja tooma. ​ Ja päev läks lennates. 

​Eelmisel õhtupoolikul ohutuskoolitusel oli ka selgunud, et järgmisel päeval tuleb külastada meditsiinikeskust, saamaks tõendit, et tõepoolest võime Poolas töötada. Kuna keegi ka ülemäära ei täpsustanud, et mida on oodata, saime ühel ja teisel teemal fantaseerida. Järgmisel hommikul vara olime koos elektrikest soome noorte ja meie teise koordinaatori Tomekiga keskuses kohal. Ja noh, kogemused ulatusid seinast seina. Relikal kujunes tervisekontrollist lingvistiline keskustelu pan doktoriga, kes imestas haruldase ja Poolas senitundmata eesnime üle ja kirjutas vajalikud dokumendid välja. Mari-Leenul läks veidi paremini, temalt uuriti veidi ka tervise ja enesetunde kohta. Teisalt saime teada, et kui Poolas tekibki mingi olukord, kus on vaja arstitädi või -onu külastada, siis see keskus selleks ikkagi ei kõlba, kuna tegemist oli töötervishoiuga tegeleva asutusega.
Et ametlik osa päevast oli juba kella 10.30ks läbi, saime Tomaszelt hea söögikoha soovituse ülikooli lähistel. Hea hind ja maitsev toit ning meeletult hea asukoht. Piilusime ka kohalikku kirikusse ja ülejäänud päeva veetsimegi kultuurilise eneseharimise lainel.
Ja muidu ikka ootasime, endiselt ootasime, millal meie praktika ükskord pihta hakkab...

​Teine päev 
19.04.17                              
Tere lõunast! Mitmetähenduslik, kuna saime magada lõunani ning viibime siiski lõuna pool. Et tänane päevakava pidi algama alles 15.30-st õpilasvahetust korraldava ettevõtte AVIVA kontoris Wroclawi tutvustusega, millele pidi järgnema  safety training , siis otsustasime oma vaba aja sisustada linna peal seiklemisega.  Mõeldud, tehtud. Otsustasime liikuda vahemaa kesklinna jala, et näha, kui koormav see siiski meile on, kui esimesel päeval küsimuse peale, et miks mitte minna jala kesklinna, öeldi, et "Eiii, eiii! Ikka pikk maa. . . " Võime öelda, et ei olnud see pikk midagi. küll, võib-olla eestlastele harjumuslik kand-varvas kasutus aga siiski mõnus jalutuskäik, sest kogu tänase päeva ringi trampimise peale, tehes sikk-sakke kesklinna labürintides ümber kirikute, tuli meil sammulugeja järgi kokku vaid 9099 sammu.
​
Parkide mitmekesisus ja õierikkus ning esimesed arhitektuuripärlid tekitasid .Paar tundi ringi kolanud, tekkis nälg. Otsustasime oma meelekindluse mõttes siiski otsida üles koolituspaiga ja ühtlasi AVIVA kontori asjupaiga, see enda mälusoppidesse salvestatud, asusime otsima mõnusat söögikohta, mis oleks taskukohane, aga ka mõnus kogemus. Leidsime suhteliselt kontori ligidalt, juugendisse uppuvast tänavakasest, kuhu julgeks häbenemata sisse astuda ka Kalamaja hipster, ainult et Kuchnia Marche, kus sõime oma lõunad. Kõhud täis, sai nauditud veel linnavaadet ning siis koolitusele. Väike tutvustus Wroclawist ja Poola eluolust üldse. Safety training koolitusosa, koos soome noorõpilastega ning väike kaubaring kohalikus "leib meie lauale" poes ja kodus me olimegi. Muidugi ikka trammiga nr 8. 

​

​Esimene päev Wroclawis

Enne veel, kui jõuame esimese sissekandeni blogisse, millest kujuneb ühtlasi meie virtuaalne praktikapäevik, tuleb ära õiendada mõned ebatäpsused.
Et kõik ausalt ära rääkida, peame tõdema, et viibime on siiski juba teist päeva Poola riigis. Alustasime oma seiklust Wroclawi poole 17. aprilli varajastel hommikutundidel enne päikesetõusu Tallinnast. Pärast 1100 kilomeetrit ja 15,5 tundi teel, mille sisse mahtus neli väikest sirutuspausi, sealhulgas kaks tankimist, lumetormi Riia ringtee ääres ja jäiseid Leedu maanteid, ning viimaks kerget ummikut Varssavi lähistel jõudsime kl 20.30 Eesti aja järgi Lodzi lähistele Aleksandrow Lodzkisse, kuhu olime plaaninud öömaja. Seal ootas meid hotell Jan Sander hiigelsuure tühja parkla ja vahva teenindajaga, külm tuba, aga ikkagi puhtad linad ja soe dušš. Ja oo, kui edev lühter retseptsioonisaali laes. Poolakad juba teavad, kuidas suurejooneliselt mõjuda. 
Hommikul tervitasid meid ka Aleksandrow Lodzkis lumised majakatused, tekitades kahtluse, et Lätist meie kannul käinud lumesadu järgnes meile Kesk-Poolasse. Loodame, et see muster ei hakka korduma, sest tulime siia ikkagi kevadele vastu või nii vähemalt lootsime. 
Jätkasime oma teekonda varasel ennelõunal (sest meid ei oodatud Wroclawisse enne lõunat) täis kõhu ja suurepärase lörtsi-vihmaseguse ilmaga, mis poetas meile ka kraadi sooja. Veel 200 kilomeetrit  kiirteed, kuhu olid täna ennast sobitanud ka veoautod, mis pärast eilset riiklikku püha jälle sõita võisid, ja sõbralikult rekkaslaalomit harrastades ei võtnud kaua, kui meie sihtkoht paistma hakkas. Wroclawi jõudes tabas meid muidugi õige aadressi otsingu tuhin (oo google, aitäh sulle!), seejärel parkimiskoha otsingutuhin ja juba saime kätte oma järgmise kuu elukoha võtmed ja ühe õpilasvahetust korraldava firma töötajatest - Patrycja - abiga kõige üldisema ülevaate sellest, kuidas Wroclawis hakkama saada. Leidsime tema abiga üles nii bussi- kui trammipeatuse, jõudsime selgusele, kus valmistatakse kesklinnas käsitööõlut ja häguselt jäi meelde seegi, kus pakutakse pierogisid ehk ühte kohalikku rooga. Mekkimiseni ei jõudnud, võib-olla homme. Kesklinnas leidsime üles ka hiigelsuure Carrefouri - Prantsuse supermarketite keti kaupluse, mis on rikkalikult varustatud kõige eluks vajalikuga, aga samas enam kui taskukohane nii et sealt hakkab meie igapäevane leib lauale tulema.  
Elupaigaks saime mõnusa korterpesa Hispaania õpilastega, kes meie saabudes oli haaranud riiete triikimise hoog, ning ühe Poola noormehega. Sellest pikemalt võib-olla edaspidi.
Ja nüüd kõige põnevam osa - me ei tea ikka veel, mida me praktika raames täpselt tegema hakkame...
Võib-olla saavad asjad selgemaks homme, kui läbime põhjalikuma orientatsioonipäeva. Lubati ka kohtumist Soome erasmus+ programmi õpilastega. 
Püstitasime endale praktikaks ka mõned laiemad kultuurilis-harivad eesmärgid. Näiteks õppida hääldama tähte Ł. Ja sobitada lähemat tutvust Poola köögiga, sest peale kompoti ja pierogide leidub selles väga palju muudki huvitavat. Ja võimalusel võtta ette ringkäike kohaliku arhitektuuriajaloo radadel, sest ehitiste pärast me siia kord oleme tulnud :)
Viimases sissekandes teeme kokkuvõtte, kui hästi meil nende eesmärkide poole püüdlemine õnnestus.
Esimesed ampsud poola sööki söödud.