Viimane nädalavahetus ning ühtlasi meie viimased vabad päevad Poola praktikaperioodil möödusid kultuuri radadel. Juba reedest läks ilm mõnusalt suviseks, +19 kraadi ja rohkemgi, nii et kui laupäeva hommikuks lubatud äikest kuskilt ei paistnud, seadsime sammud Jaapani aeda. Lõhnad ja värvid meenutasid juba kangesti juunikuist Eestit. Kohalikus parkmetsas õitsesid meelespead.

Pühapäeva veetsime muuseumituuril.
Poola senat on kuulutanud 2017. aasta ühe Poola rahvuskangelase Tadeusz Kosciuszko aastaks ja et Mari-Leenul oli temaga juba varasemalt põgusat kokkupuutumist olnud, mõtlesime, et seda kõike võiks kuidagi tähistada.
Niisiis võtsime kätte ja vaatasime üle Wroclawis asuva Panorama Raclawicka ehk Raclawicka lahingu 100. aastapäevaks maalitud hiigelsuure panoraammaali. Maalil kujutatakse Venemaa-vastase ülestõusu ajal 1794. aastal sellesama Tadeusz Kosciuszko juhitud poolakatele võidukat lahingut Raclawicka küla juures ning see peaaegu 120 meetri pikkune ja 15 meetri kõrgune teos avati esmakordselt vaatajatele juba 1894. aastal Lvovis. Kuna see sattus II maailmasõja ajal ohtu, toimetati maal 14 erineva tükiks harutatuna kindlasse kohta, restaureeriti ja avati 1985. aastal Wroclawis, kus sellest on saanud päris korralik turistiatraktsioon. Sisse pääseb gruppide kaupa pooletunniste vahedega ja tänagi oli maja kogu aeg rahvast tihedalt täis.
Teerada, mis jätkus maalilt väljas, päris kasepuud, vankrirattad, adrad ning kaevurake tekitasid võrdlemisi edukalt illusiooni, justkui oleks ise sattunud kujutatud sündmuste keskele.

Möödunud nädal tõi üldjoontes juba tuttavaid ülesandeid.
Nädal algas Rafaelis taas plastiliiniga, kus saime voolida juba uusi kujundeid. Raamat ees, muudkui meisterda. Seekord voolisime oliivipuu oksa koos viljadega. Jagati õpetussõnu ja tehnikat, kuidas kergemalt lehekuju vormida. Kui oksad-lehed-marjad selged, lasime fantaasial ka veidi vabamalt lennata. 

Kolmapäeval saime enda valdusse ühe suure roseti, millele järgnevatel päevadel keskendusime. See oli laest alla võetuna päris mitmeks tükiks purunenud ja enne, kui meid kipsiparandusi lihvima lasti, oli rosetiga juba eelnevalt pikemat aega tegeletud, selle erinevad osad tervikuks kokku
monteeritud jne.  
​Tööde tellijale tehti vahepeal ka pilte, et kui kaugel restaureerimisega parajasti ollakse.

Neljapäeval oli värvimise päev, seega meie tööpäev jäi natuke lühemaks, sest värvitavaid objekte oli rohkelt ja õhk värviosakestest taas tiine.
​Reedel astusime edasi järjekordse sammu modelleerimismaailmas, kui jõudsime niikaugele, et saime suurest targast mustriraamatust kopeerida kujundi kipsalusele ja selle kujundi järgi teha plastiliinist mudeli.

Esimene pikk töönädal kulges täpselt nii kiiresti/aeglaselt, kui meile uusi ja huvitavaid tegevusi jagus. Kuna rosettide lihvimine-poleerimine ja kipsiparanduste tegemine kaotas oma uudsuse umbes teisipäeva pärastlõunaks, venis kolmapäev juba õige pikaldaselt.  Nooruse kärsitus, mis muud.
Veidi elevust lisas neljapäev, kui saime näha kipsposti valmimist ja selle tegemisse jõudumööda ka oma panust anda. 
Reedene päev oli jälle täiesti omaette põnev, mis lisaks uutele olukordadele pakkus ka ekstreemsusi. Kuna enamik karniise olid puhastatud, kuulutati need värvimiskõlbulikuks. Viimast tegevust viis läbi meie suur juhendaja Konrad, kes karniisid ükshaaval üle pihustas. Imestama panev oli aga eraldi värviruumi puudumine, nii et uimastavat ja hingematvat värviauru sai täis kogu suur tööruum.  Kuna tegemist oli kompressori jõul toimival pihustivärvimisega, paiskas see ühisesse töökeskkonda narkootilises koguses värvi ja sellega kaasnevaid osakesi, mis lendlesid ja põhjustasid peavalu. Värviaurude hoonest väljasaamiseks tekitati tuuletõmme. Lõunaks olime põhjalikult külmunud ja värviaurude mõju all, nii et otsustasime praktikapäeva lõppenuks kuulutada.   

Neljapäev (4. mai) tööl jätkus meile tuttava roseti poleerimisega. Õigupoolest kohtusime sama rosetiga, millega olime juba tutvunud esimesel päeval. Tasapisi teeme lähemat tutvust ka teiste töökaaslastega, kes möödaminnes juttu tulevad tegema. Vestlused toimuvad harilikult inglise-saksa-poola-vene-ukraina segakeeles, nii et pärastlõunaks on päris polügloti tunne.
Päeva anekdootlik lugu juhtus aga hoopis meie ühiskorteris. Õhtul oli äkki kogu Hispaania sektsioon, nagu me meie hispaanlastest kaaserasmuslasi tasapisi kutsuma oleme asunud, külmkapi juures ametis, kõigil tõsised-asjalikud näod ees, ja otsisid raibet.  
Lugu sai alguse sellest, et pikal vabal nädalavahetusel oli meil tekkinud vastupandamatu soov hallitusjuustu ja viinamarjade järele. Kesklinna Carrefouris on valik lai, vali millist juustu tahad, paljud otse Prantsusmaalt. Mõeldud, tehtud. Letid olid juustude all lookas. Vana tuttav muidugi Brie, aga oli ka muid tooteid. Kuna 50% meie hakkajast kollektiivist polnud enne mekkinud Camembert'i ja kuna Coulommiers' oli parajasti otsas, läkski Camembert loosi. Le Rustique. Värske ja mõnus. Otse Normandiast ja oi, kui lõhnav. Aga ka maitselt küllaltki intensiivne, nii et igaks juhuks võtsime ka tüki juba tuttavat Brie'd, kui uus avastus peaks osutuma liiga kangeks elamuseks. Juust andis endast märku juba teel koju, kui trammiga kodu poole sõites levitas juust üle trammi nii mõnusat aroomi, et pani pead pöörama. Selge, nalja kui palju. Koju jõudes järgnes degusteerimine. Ja tõsi, intensiivse lõhnaga käis kaasas intensiivne maitse. Hea, aga mitte Relika maitse. Seega jäi osa juustust alles ja paigutasime selle külmikusse, et järgmisel päeval nautimist jätkata. 
Juustu põhjustatud oli ka hispaania korterikaaslaste suur otsingutuur köögis, kuna kahtlane ja võõras lõhn külmkapis viis nende mõtted raipele või riknenud toidule, mis kuhugi vedelema jäetud. Uurivad, puurivad kappi seest ja väljast. Kui Mari-Leen neile "laiba" allika lahti seletas, oli mõni vapram nõus juustu isegi järele proovima. Selgus, et hispaania noortele oli Camembert täitsa tundmatu suurus. Hispaania juustud olla hulga mahedamad. Küll need head asjad võivad halvasti lõhnata. 
Reedene tööpäev algas samuti stukkide poleerimisega, et peale värvimist neile viimane lihvimine anda enne kui silikoonvorme hakatakse võtma. Ülejäänud osa tööpäevast saime rakendada oma kunstilisi võimeid plastiliinil. Proovisime modelleerimist. Juhendaja andis meile ette mustri raamatust, väidetavalt kõige kergema, ja seda me siis voolisime 2-3 tundi.  Tulemused said huvitavad, eriti pärast Konradi enda kunstilist panust meie väikesesse käelisesse projekti.

Esimese täieliku töönädala postitus on nüüd üle nädala viibinud. Pilk kalendrisse. Aprillist on saanud mai. Ja blogirindel laiutab vaikus. Valmistasime parajasti ette postitust sellest, kuidas Poola it-valdkond on teinud pikki samme. Imestasime ikka ja jälle selle üle, kui poolakad trammis, bussis ja kaupluses argise iseenesestmõistetavusega viipemaksavad. Meie pangakaart mingi numbri toksimisega tundub siin veidi ajale jalgu jäänud nähtusena. Hakkasime endamisi arvamust avaldama, et Poola it-tiiger on meist ikka suure kaarega üle hüpanud. Ja siis läks korteris internet ära. 
Nojah. Iseenesest ei ole see imelik, kui internet ära läheb, sest ruuteri koormus ongi suur. Meie ühiskorteris elab kokku 12 inimest, kõik igapäevased internetikasutajad. Juba nädal varem suretas see lõbus seltskond ruuteri ära. Tuli internetionu ja vahetas ruuteri välja. Ja mõnda aega kõik toimis. Kuni hetkeni, mil korteri tarbimisvajadus oli taas ruuteri jõudlusest suurem. Seega võeti neljapäeval, 27.04 teinegi ruuter seinalt maha ja jäeti meid wifi-põuda. Reedel käinud tehnik ei teinud wifi tagasisaamise heaks midagi. Ja siis saabus pikk nädalavahetus. Ja pikk tähendab, et pikk, tõesti pikk. Et meie agooniast täielikku ülevaadet saada, olgu öeldud, et laupäevale ja pühapäevale järgnenud esmaspäev oli 1. mai, seega vaba päev. Aga 3. mai on Poolas konstitutsiooni vastuvõtmise aastapäev, seega väga-väga suur püha. Ja enamasti on vaba päev ka päev, mis jääb 1. ja 3. mai vahele. Niisiis sisustasimegi oma pikka internetivaba perioodi algul meeleheitlikult mööda Wroclawi linna wifi levialasid otsides, aga lõpetasime enamasti tõdemusega, et kui levi ongi, siis tema võimekus meid teenida on pigem napp.
Viimaks andsime järele ja kasutasime Interneti sundvõõrutust suurest igavusest lõputööde kirjutamiseks ja vastastikuseks kommenteerimiseks, paberile said praktikaaruannete piirjooned ja ka arvuti fotokaust pole pikka aega nii organiseeritud olnud, kui 3. mai õhtul.

Nädalavahetus oli pikk ja võrdlemisi ilusa ilmaga, mida kasutasime ümbrusega tutvumiseks. Jalutasime linna peal, uurisime arhitektuuri ja linnamelu puhkepäevasuminas. Äärepealt oleksime sattunud kontvõõrasteks poola pulma, kui ühest avatud kirikuuksest sisse kiigates kohtusid meie pilgud - pruutpaariga. Hiilisime tagasi õue ja just samal hetkel hakkas orel mängima. Korraks kaalusime paigalejäämist ja eesti pulmakommete tutvustamist. Teate küll, teetõkked ja muu selline, aga astusime siiski edasi. Mine tea, kui erinevad need kultuurid meil ikkagi on. Sama ootamatult sattusime Odra jõe kaldal ilmselt jõehooaja avamisele või mingile sarnasele sündmusele. Jõgi oli tihedalt erinevaid aluseid täis, päästemeeskond viis läbi näidispäästmist, lisaks promenaadil üles seatud infotelgid, selle kevade esimene suhkruvatt ning elav muusika.
Jõudsime nädalavahetusega üle vaadata veel Partisanide mäe (Wzgorze Partyzantow), mis moodustab osa linna vanast kindlustusvööndist, kus asub peaaegu et ainus 16. sajandist säilinud bastion. 19. sajandi jooksul lükati kindlustused suuremas osas kokku ja nende peale rajati promenaad, mida mööda ka meie jalutasime.  Piirkonnast kujunes kontserdi- ja vaba aja veetmise koht. Väidetavalt asus Teise maailmasõja lõpukuudel Partisanide mäe alustes bastionikäikudes ka Wroclawi Saksa üksuste peakorter, enne kui see märtsis 1945 Punaarmee eest lääne poole koliti. 
Praegu on paik veidi räämas ega kasuta ilmselgelt oma potentsiaali turismiatraktsioonina, nagu kurdetakse ka erinevates Wroclawit tutvustavates brošüürides, kus vähegi Partisanide mäest juttu. 

Viimaks jõudis kätte ka meie kauaoodatud esimene tööpäev. Ettevõte - Rafael Decoration - asub Wroclawi kaguosas ja tegeleb kipsrosettide ja stukkdekoori restaureerimise, tootmise ja paigaldusega. Tutvumine, paberimajandus, millele järgnes päeva küsimus, kas oma tööriistad on kaasas. Eeee... ei, suutsime öelda. Ja millised need tööriistad õigupoolest olema peaksid? Kuna me ei oma erilist oskusteavet kipsrosettidest ja stukkdekoorist, välja arvatud minimaalsed alustõed, siis oli meie esimene päev täis ootusi ja põnevust. Meie korduvale vastusele, et meil puudub nimetatud valdkonnas lisaks põhjalikumatele eelteadmistele ka töökogemus, vastati omakorda küsimusega, et kas me tahaks proovida kätt ka kuldamises?! =) Muidugi tahtsime. Iseenesestmõista. Samas tõstis selline suhtumine ootusärevuse lakke, sest me ei saanud ega saa päris täpselt aru, milliseks meie võimeid peetakse. Või panustatakse õppimisvõimele? Vaatame, mida järgnev kuu toob. 
Meile tutvustati ettevõtte olemust ja tööetappe, tootevalikut ning töökeskkonda. Kohtusime ka oma juhendaja, skulptor Konradiga, kel kuldsed käed, nii otseselt kui kaudselt.
Ilma pikema sissejuhatuseta anti meile kätte kohe üks parajalt aeganäinud Varssavist pärit kipsrosett, millel osaliselt ajahammas üle käinud ning purenud. Sellele oli juba kipsiga esimesed parandused tehtud, mida tuli asuda siis üle lihvima ning mustri õigeid jooni välja tooma. ​ Ja päev läks lennates. 

​Eelmisel õhtupoolikul ohutuskoolitusel oli ka selgunud, et järgmisel päeval tuleb külastada meditsiinikeskust, saamaks tõendit, et tõepoolest võime Poolas töötada. Kuna keegi ka ülemäära ei täpsustanud, et mida on oodata, saime ühel ja teisel teemal fantaseerida. Järgmisel hommikul vara olime koos elektrikest soome noorte ja meie teise koordinaatori Tomekiga keskuses kohal. Ja noh, kogemused ulatusid seinast seina. Relikal kujunes tervisekontrollist lingvistiline keskustelu pan doktoriga, kes imestas haruldase ja Poolas senitundmata eesnime üle ja kirjutas vajalikud dokumendid välja. Mari-Leenul läks veidi paremini, temalt uuriti veidi ka tervise ja enesetunde kohta. Teisalt saime teada, et kui Poolas tekibki mingi olukord, kus on vaja arstitädi või -onu külastada, siis see keskus selleks ikkagi ei kõlba, kuna tegemist oli töötervishoiuga tegeleva asutusega.
Et ametlik osa päevast oli juba kella 10.30ks läbi, saime Tomaszelt hea söögikoha soovituse ülikooli lähistel. Hea hind ja maitsev toit ning meeletult hea asukoht. Piilusime ka kohalikku kirikusse ja ülejäänud päeva veetsimegi kultuurilise eneseharimise lainel.
Ja muidu ikka ootasime, endiselt ootasime, millal meie praktika ükskord pihta hakkab...

​Teine päev 
19.04.17                              
Tere lõunast! Mitmetähenduslik, kuna saime magada lõunani ning viibime siiski lõuna pool. Et tänane päevakava pidi algama alles 15.30-st õpilasvahetust korraldava ettevõtte AVIVA kontoris Wroclawi tutvustusega, millele pidi järgnema  safety training , siis otsustasime oma vaba aja sisustada linna peal seiklemisega.  Mõeldud, tehtud. Otsustasime liikuda vahemaa kesklinna jala, et näha, kui koormav see siiski meile on, kui esimesel päeval küsimuse peale, et miks mitte minna jala kesklinna, öeldi, et "Eiii, eiii! Ikka pikk maa. . . " Võime öelda, et ei olnud see pikk midagi. küll, võib-olla eestlastele harjumuslik kand-varvas kasutus aga siiski mõnus jalutuskäik, sest kogu tänase päeva ringi trampimise peale, tehes sikk-sakke kesklinna labürintides ümber kirikute, tuli meil sammulugeja järgi kokku vaid 9099 sammu.
​
Parkide mitmekesisus ja õierikkus ning esimesed arhitektuuripärlid tekitasid .Paar tundi ringi kolanud, tekkis nälg. Otsustasime oma meelekindluse mõttes siiski otsida üles koolituspaiga ja ühtlasi AVIVA kontori asjupaiga, see enda mälusoppidesse salvestatud, asusime otsima mõnusat söögikohta, mis oleks taskukohane, aga ka mõnus kogemus. Leidsime suhteliselt kontori ligidalt, juugendisse uppuvast tänavakasest, kuhu julgeks häbenemata sisse astuda ka Kalamaja hipster, ainult et Kuchnia Marche, kus sõime oma lõunad. Kõhud täis, sai nauditud veel linnavaadet ning siis koolitusele. Väike tutvustus Wroclawist ja Poola eluolust üldse. Safety training koolitusosa, koos soome noorõpilastega ning väike kaubaring kohalikus "leib meie lauale" poes ja kodus me olimegi. Muidugi ikka trammiga nr 8. 

​

​Esimene päev Wroclawis

Enne veel, kui jõuame esimese sissekandeni blogisse, millest kujuneb ühtlasi meie virtuaalne praktikapäevik, tuleb ära õiendada mõned ebatäpsused.
Et kõik ausalt ära rääkida, peame tõdema, et viibime on siiski juba teist päeva Poola riigis. Alustasime oma seiklust Wroclawi poole 17. aprilli varajastel hommikutundidel enne päikesetõusu Tallinnast. Pärast 1100 kilomeetrit ja 15,5 tundi teel, mille sisse mahtus neli väikest sirutuspausi, sealhulgas kaks tankimist, lumetormi Riia ringtee ääres ja jäiseid Leedu maanteid, ning viimaks kerget ummikut Varssavi lähistel jõudsime kl 20.30 Eesti aja järgi Lodzi lähistele Aleksandrow Lodzkisse, kuhu olime plaaninud öömaja. Seal ootas meid hotell Jan Sander hiigelsuure tühja parkla ja vahva teenindajaga, külm tuba, aga ikkagi puhtad linad ja soe dušš. Ja oo, kui edev lühter retseptsioonisaali laes. Poolakad juba teavad, kuidas suurejooneliselt mõjuda. 
Hommikul tervitasid meid ka Aleksandrow Lodzkis lumised majakatused, tekitades kahtluse, et Lätist meie kannul käinud lumesadu järgnes meile Kesk-Poolasse. Loodame, et see muster ei hakka korduma, sest tulime siia ikkagi kevadele vastu või nii vähemalt lootsime. 
Jätkasime oma teekonda varasel ennelõunal (sest meid ei oodatud Wroclawisse enne lõunat) täis kõhu ja suurepärase lörtsi-vihmaseguse ilmaga, mis poetas meile ka kraadi sooja. Veel 200 kilomeetrit  kiirteed, kuhu olid täna ennast sobitanud ka veoautod, mis pärast eilset riiklikku püha jälle sõita võisid, ja sõbralikult rekkaslaalomit harrastades ei võtnud kaua, kui meie sihtkoht paistma hakkas. Wroclawi jõudes tabas meid muidugi õige aadressi otsingu tuhin (oo google, aitäh sulle!), seejärel parkimiskoha otsingutuhin ja juba saime kätte oma järgmise kuu elukoha võtmed ja ühe õpilasvahetust korraldava firma töötajatest - Patrycja - abiga kõige üldisema ülevaate sellest, kuidas Wroclawis hakkama saada. Leidsime tema abiga üles nii bussi- kui trammipeatuse, jõudsime selgusele, kus valmistatakse kesklinnas käsitööõlut ja häguselt jäi meelde seegi, kus pakutakse pierogisid ehk ühte kohalikku rooga. Mekkimiseni ei jõudnud, võib-olla homme. Kesklinnas leidsime üles ka hiigelsuure Carrefouri - Prantsuse supermarketite keti kaupluse, mis on rikkalikult varustatud kõige eluks vajalikuga, aga samas enam kui taskukohane nii et sealt hakkab meie igapäevane leib lauale tulema.  
Elupaigaks saime mõnusa korterpesa Hispaania õpilastega, kes meie saabudes oli haaranud riiete triikimise hoog, ning ühe Poola noormehega. Sellest pikemalt võib-olla edaspidi.
Ja nüüd kõige põnevam osa - me ei tea ikka veel, mida me praktika raames täpselt tegema hakkame...
Võib-olla saavad asjad selgemaks homme, kui läbime põhjalikuma orientatsioonipäeva. Lubati ka kohtumist Soome erasmus+ programmi õpilastega. 
Püstitasime endale praktikaks ka mõned laiemad kultuurilis-harivad eesmärgid. Näiteks õppida hääldama tähte Ł. Ja sobitada lähemat tutvust Poola köögiga, sest peale kompoti ja pierogide leidub selles väga palju muudki huvitavat. Ja võimalusel võtta ette ringkäike kohaliku arhitektuuriajaloo radadel, sest ehitiste pärast me siia kord oleme tulnud :)
Viimases sissekandes teeme kokkuvõtte, kui hästi meil nende eesmärkide poole püüdlemine õnnestus.
Esimesed ampsud poola sööki söödud.