Viimane nädalavahetus ning ühtlasi meie viimased vabad päevad Poola praktikaperioodil möödusid kultuuri radadel. Juba reedest läks ilm mõnusalt suviseks, +19 kraadi ja rohkemgi, nii et kui laupäeva hommikuks lubatud äikest kuskilt ei paistnud, seadsime sammud Jaapani aeda. Lõhnad ja värvid meenutasid juba kangesti juunikuist Eestit. Kohalikus parkmetsas õitsesid meelespead.

Pühapäeva veetsime muuseumituuril.
Poola senat on kuulutanud 2017. aasta ühe Poola rahvuskangelase Tadeusz Kosciuszko aastaks ja et Mari-Leenul oli temaga juba varasemalt põgusat kokkupuutumist olnud, mõtlesime, et seda kõike võiks kuidagi tähistada.
Niisiis võtsime kätte ja vaatasime üle Wroclawis asuva Panorama Raclawicka ehk Raclawicka lahingu 100. aastapäevaks maalitud hiigelsuure panoraammaali. Maalil kujutatakse Venemaa-vastase ülestõusu ajal 1794. aastal sellesama Tadeusz Kosciuszko juhitud poolakatele võidukat lahingut Raclawicka küla juures ning see peaaegu 120 meetri pikkune ja 15 meetri kõrgune teos avati esmakordselt vaatajatele juba 1894. aastal Lvovis. Kuna see sattus II maailmasõja ajal ohtu, toimetati maal 14 erineva tükiks harutatuna kindlasse kohta, restaureeriti ja avati 1985. aastal Wroclawis, kus sellest on saanud päris korralik turistiatraktsioon. Sisse pääseb gruppide kaupa pooletunniste vahedega ja tänagi oli maja kogu aeg rahvast tihedalt täis.
Teerada, mis jätkus maalilt väljas, päris kasepuud, vankrirattad, adrad ning kaevurake tekitasid võrdlemisi edukalt illusiooni, justkui oleks ise sattunud kujutatud sündmuste keskele.

Möödunud nädal tõi üldjoontes juba tuttavaid ülesandeid.
Nädal algas Rafaelis taas plastiliiniga, kus saime voolida juba uusi kujundeid. Raamat ees, muudkui meisterda. Seekord voolisime oliivipuu oksa koos viljadega. Jagati õpetussõnu ja tehnikat, kuidas kergemalt lehekuju vormida. Kui oksad-lehed-marjad selged, lasime fantaasial ka veidi vabamalt lennata. 

Kolmapäeval saime enda valdusse ühe suure roseti, millele järgnevatel päevadel keskendusime. See oli laest alla võetuna päris mitmeks tükiks purunenud ja enne, kui meid kipsiparandusi lihvima lasti, oli rosetiga juba eelnevalt pikemat aega tegeletud, selle erinevad osad tervikuks kokku
monteeritud jne.  
​Tööde tellijale tehti vahepeal ka pilte, et kui kaugel restaureerimisega parajasti ollakse.

Neljapäeval oli värvimise päev, seega meie tööpäev jäi natuke lühemaks, sest värvitavaid objekte oli rohkelt ja õhk värviosakestest taas tiine.
​Reedel astusime edasi järjekordse sammu modelleerimismaailmas, kui jõudsime niikaugele, et saime suurest targast mustriraamatust kopeerida kujundi kipsalusele ja selle kujundi järgi teha plastiliinist mudeli.

Esimene pikk töönädal kulges täpselt nii kiiresti/aeglaselt, kui meile uusi ja huvitavaid tegevusi jagus. Kuna rosettide lihvimine-poleerimine ja kipsiparanduste tegemine kaotas oma uudsuse umbes teisipäeva pärastlõunaks, venis kolmapäev juba õige pikaldaselt.  Nooruse kärsitus, mis muud.
Veidi elevust lisas neljapäev, kui saime näha kipsposti valmimist ja selle tegemisse jõudumööda ka oma panust anda. 
Reedene päev oli jälle täiesti omaette põnev, mis lisaks uutele olukordadele pakkus ka ekstreemsusi. Kuna enamik karniise olid puhastatud, kuulutati need värvimiskõlbulikuks. Viimast tegevust viis läbi meie suur juhendaja Konrad, kes karniisid ükshaaval üle pihustas. Imestama panev oli aga eraldi värviruumi puudumine, nii et uimastavat ja hingematvat värviauru sai täis kogu suur tööruum.  Kuna tegemist oli kompressori jõul toimival pihustivärvimisega, paiskas see ühisesse töökeskkonda narkootilises koguses värvi ja sellega kaasnevaid osakesi, mis lendlesid ja põhjustasid peavalu. Värviaurude hoonest väljasaamiseks tekitati tuuletõmme. Lõunaks olime põhjalikult külmunud ja värviaurude mõju all, nii et otsustasime praktikapäeva lõppenuks kuulutada.   

Neljapäev (4. mai) tööl jätkus meile tuttava roseti poleerimisega. Õigupoolest kohtusime sama rosetiga, millega olime juba tutvunud esimesel päeval. Tasapisi teeme lähemat tutvust ka teiste töökaaslastega, kes möödaminnes juttu tulevad tegema. Vestlused toimuvad harilikult inglise-saksa-poola-vene-ukraina segakeeles, nii et pärastlõunaks on päris polügloti tunne.
Päeva anekdootlik lugu juhtus aga hoopis meie ühiskorteris. Õhtul oli äkki kogu Hispaania sektsioon, nagu me meie hispaanlastest kaaserasmuslasi tasapisi kutsuma oleme asunud, külmkapi juures ametis, kõigil tõsised-asjalikud näod ees, ja otsisid raibet.  
Lugu sai alguse sellest, et pikal vabal nädalavahetusel oli meil tekkinud vastupandamatu soov hallitusjuustu ja viinamarjade järele. Kesklinna Carrefouris on valik lai, vali millist juustu tahad, paljud otse Prantsusmaalt. Mõeldud, tehtud. Letid olid juustude all lookas. Vana tuttav muidugi Brie, aga oli ka muid tooteid. Kuna 50% meie hakkajast kollektiivist polnud enne mekkinud Camembert'i ja kuna Coulommiers' oli parajasti otsas, läkski Camembert loosi. Le Rustique. Värske ja mõnus. Otse Normandiast ja oi, kui lõhnav. Aga ka maitselt küllaltki intensiivne, nii et igaks juhuks võtsime ka tüki juba tuttavat Brie'd, kui uus avastus peaks osutuma liiga kangeks elamuseks. Juust andis endast märku juba teel koju, kui trammiga kodu poole sõites levitas juust üle trammi nii mõnusat aroomi, et pani pead pöörama. Selge, nalja kui palju. Koju jõudes järgnes degusteerimine. Ja tõsi, intensiivse lõhnaga käis kaasas intensiivne maitse. Hea, aga mitte Relika maitse. Seega jäi osa juustust alles ja paigutasime selle külmikusse, et järgmisel päeval nautimist jätkata. 
Juustu põhjustatud oli ka hispaania korterikaaslaste suur otsingutuur köögis, kuna kahtlane ja võõras lõhn külmkapis viis nende mõtted raipele või riknenud toidule, mis kuhugi vedelema jäetud. Uurivad, puurivad kappi seest ja väljast. Kui Mari-Leen neile "laiba" allika lahti seletas, oli mõni vapram nõus juustu isegi järele proovima. Selgus, et hispaania noortele oli Camembert täitsa tundmatu suurus. Hispaania juustud olla hulga mahedamad. Küll need head asjad võivad halvasti lõhnata. 
Reedene tööpäev algas samuti stukkide poleerimisega, et peale värvimist neile viimane lihvimine anda enne kui silikoonvorme hakatakse võtma. Ülejäänud osa tööpäevast saime rakendada oma kunstilisi võimeid plastiliinil. Proovisime modelleerimist. Juhendaja andis meile ette mustri raamatust, väidetavalt kõige kergema, ja seda me siis voolisime 2-3 tundi.  Tulemused said huvitavad, eriti pärast Konradi enda kunstilist panust meie väikesesse käelisesse projekti.

Esimese täieliku töönädala postitus on nüüd üle nädala viibinud. Pilk kalendrisse. Aprillist on saanud mai. Ja blogirindel laiutab vaikus. Valmistasime parajasti ette postitust sellest, kuidas Poola it-valdkond on teinud pikki samme. Imestasime ikka ja jälle selle üle, kui poolakad trammis, bussis ja kaupluses argise iseenesestmõistetavusega viipemaksavad. Meie pangakaart mingi numbri toksimisega tundub siin veidi ajale jalgu jäänud nähtusena. Hakkasime endamisi arvamust avaldama, et Poola it-tiiger on meist ikka suure kaarega üle hüpanud. Ja siis läks korteris internet ära. 
Nojah. Iseenesest ei ole see imelik, kui internet ära läheb, sest ruuteri koormus ongi suur. Meie ühiskorteris elab kokku 12 inimest, kõik igapäevased internetikasutajad. Juba nädal varem suretas see lõbus seltskond ruuteri ära. Tuli internetionu ja vahetas ruuteri välja. Ja mõnda aega kõik toimis. Kuni hetkeni, mil korteri tarbimisvajadus oli taas ruuteri jõudlusest suurem. Seega võeti neljapäeval, 27.04 teinegi ruuter seinalt maha ja jäeti meid wifi-põuda. Reedel käinud tehnik ei teinud wifi tagasisaamise heaks midagi. Ja siis saabus pikk nädalavahetus. Ja pikk tähendab, et pikk, tõesti pikk. Et meie agooniast täielikku ülevaadet saada, olgu öeldud, et laupäevale ja pühapäevale järgnenud esmaspäev oli 1. mai, seega vaba päev. Aga 3. mai on Poolas konstitutsiooni vastuvõtmise aastapäev, seega väga-väga suur püha. Ja enamasti on vaba päev ka päev, mis jääb 1. ja 3. mai vahele. Niisiis sisustasimegi oma pikka internetivaba perioodi algul meeleheitlikult mööda Wroclawi linna wifi levialasid otsides, aga lõpetasime enamasti tõdemusega, et kui levi ongi, siis tema võimekus meid teenida on pigem napp.
Viimaks andsime järele ja kasutasime Interneti sundvõõrutust suurest igavusest lõputööde kirjutamiseks ja vastastikuseks kommenteerimiseks, paberile said praktikaaruannete piirjooned ja ka arvuti fotokaust pole pikka aega nii organiseeritud olnud, kui 3. mai õhtul.